Eesti kirjandus, oma suhteliselt lühikese ajaloo ja väikese keeleruumi tõttu, ei pruugi esmapilgul tunduda jõuna, mis kujundaks globaalseid kirjandusvoole. Ometi on viimastel aastakümnetel märgata üha kasvavat rahvusvahelist huvi ja tunnustust, mis sunnib küsima: milline on eesti kirjanduse tegelik või potentsiaalne mõju maailmakirjandusele? See küsimus nõuab süvenemist nii ajalukku, tõlkeprotsessidesse kui ka kaasaegsetesse edulugudesse, avades pildi kirjandusest, mis oma väiksusest hoolimata otsib ja leiab oma kohta maailma kultuuriruumis, pakkudes unikaalseid vaatenurki ja sügavust.
Ajaloolised püüdlused ja Noor-Eesti pärand
Eesti kirjanduse teekond rahvusvahelisele areenile algas juba 20. sajandi hakul, mil Noor-Eesti liikumine seadis ambitsioonika eesmärgi avada eesti kultuur Euroopa vaimuvooludele. Nende hüüdlause “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” kätkes endas soovi moderniseerida rahvuskirjandust, vabaneda saksa ja vene kultuuri domineerivast mõjust ning lõimuda tolleaegsete Euroopa kirjanduslike suundumustega, nagu modernism ja neoromantism. Kuigi Noor-Eesti peamine fookus oli suunatud sissepoole – eesti kirjanduse ja kultuuri uuendamisele –, panid nad aluse ka rahvusvahelisele avatusele. Liikumise võtmeisikud, nagu Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, olid sügavalt kursis Euroopa kirjandusega ning nende tegevus, sealhulgas Suitsu koostatud ülevaade eesti kirjandusest Saksa entsüklopeediale “Die Kultur der Gegenwart” või Tuglase kui ühe enne sõda enim tõlgitud eesti autori teoste varased tõlked (eriti Soome), olid esimesed olulised sammud eesti kirjanduse tutvustamisel väljaspool kodumaad. Aino Kallas, kes kuulus samuti Noor-Eesti ringkondadesse, aitas omakorda eesti kirjandust Soomes levitada. Noor-Eesti ei pruukinud otseselt mõjutada maailmakirjanduse kaanoneid uute stiilide loomisega, kuid nende tegevus oli hädavajalik eesti kirjanduse positsioneerimiseks laiemas Euroopa kontekstis, luues vundamendi hilisemaks rahvusvaheliseks dialoogiks ja aidates kaasa selle integreerumisele Euroopa kultuuriruumi.
Tõlked kui sild maailma ja tänapäeva autorid rahvusvahelisel areenil
Väikese keele puhul on tõlked vaieldamatult kõige olulisemaks sillaks maailmakirjandusse. Eesti kirjanduse rahvusvaheline levik ja potentsiaalne mõju on pikka aega olnud piiratud just kvaliteetsete ja kättesaadavate tõlgete vähesuse tõttu, eriti inglise keelde, mis on kujunenud globaalse kirjandusturu peamiseks suhtluskeeleks. Nagu osutab artikkel Marie Underi tõlkimise missioonist, on isegi Eesti suurimad kirjanduslikud pärlid jäänud maailmale suuresti tundmatuks just tõlkebarjääriga seotud põhjustel. Viimastel aastatel on aga toimunud märgatav nihe. Eesti Kirjanduskeskuse sihipärane töö eesti kirjanduse tutvustamisel ja tõlkimise toetamisel on kandnud vilja. Tekkinud on professionaalsete tõlkijate võrgustik, kelle hulgas on silmapaistvaid kultuurivahendajaid nagu Christopher Moseley ja Tiina Aleman. Kirjastused nagu Dalkey Archive Press, Haute Culture Books ja LitTube Digital Publishing Ltd on hakanud süstemaatilisemalt eesti autoreid ingliskeelsele lugejale vahendama. Lisaks mängivad olulist rolli rahvusvahelised platvormid nagu Words Without Borders, mis on pühendunud maailmakirjanduse tutvustamisele inglise keeles ja mis on avaldanud ka eesti autorite loomingut, pakkudes neile laiemat kõlapinda ja võimalust osaleda globaalses kirjanduslikus dialoogis.
Marie Underi (1883–1980) näide illustreerib tõlgete keskset rolli eriti ilmekalt. Teda peetakse üheks 20. sajandi suurimaks eesti luuletajaks, kelle looming on sügavalt mõjutanud eesti kirjanduskaanonit. Tema korduvad, ligi 30 korda esitatud nominatsioonid Nobeli kirjandusauhinnale annavad tunnistust tema loomingu potentsiaalsest universaalsest kõnetusjõust. Ometi on Under väljaspool Eestit jäänud suuresti tundmatuks, osaliselt Nõukogude okupatsiooni ja tema pagulaspõlve, kuid eelkõige väheste tõlgete tõttu. Sirje Kiini algatatud missioon Underi loomingu ja biograafia inglise keelde tõlkimiseks on seetõttu märgilise tähtsusega. Underi luule, mis ulatub nooruslikust sensuaalsusest isamaaliste ja eksistentsiaalsete teemadeni, käsitleb universaalseid teemasid – armastus, kaotus, loodus, inimlikkus ebaõigluse palge ees –, mis võiksid kõnetada lugejaid laialdaselt, kui need oleksid kättesaadavad.
Õnneks on mitmed kaasaegsed autorid ja teosed juba leidnud tee rahvusvahelise lugejaskonnani. Jaan Krossi ajaloolised romaanid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” täielik ingliskeelne tõlge on oluline samm. Tänu kirjastusele Dalkey Archive Press on ingliskeelsele lugejaskonnale tutvustatud ka Mati Undi ja Toomas Vindi omanäolist loomingut. Noorema põlvkonna luuletaja Kristiina Ehin on oma teoste ingliskeelsete tõlgete abil saavutanud tuntust ja esinenud edukalt rahvusvahelistel festivalidel. Üheks värskemaks näiteks rahvusvahelisest edust on Ilmar Taska romaan “Pobeda 1946”, mis on tõlgitud mitmesse keelde ja saanud sooja vastuvõtu osaliseks, nagu mainiti ka Londoni raamatumessi Eesti fookuse kontekstis. Teose edu, mida on võrreldud Sofi Oksaneni ja Margaret Atwoodi loominguga, näitab, et eesti autorite käsitlused ajaloost, totalitarismist, identiteedist ja inimlikest valikutest keerulistel aegadel resoneeruvad lugejatega üle maailma, pakkudes ainulaadset, psühholoogiliselt nüansseeritud perspektiivi.
Üllataval kombel on just lastekirjandus kujunenud valdkonnaks, kus Eesti “väikesed hääled” on saavutanud märkimisväärset rahvusvahelist mõju. Nagu osutab artikkel Eesti osalemisest Bologna lasteraamatumessil aukülalisena, on Triinu Laane ja Marja-Liisa Platsi raamat “Luukere Juhani juhtumised” siin suurepärane näide. Raamatu tõlkeõigused on müüdud enam kui kümnesse riiki ning see pälvis maineka Mildred L. Batchelderi auhinna 2023. aastal parima USAs ilmunud tõlgitud lasteraamatu eest (Andrew Culleni tõlkes). Eesti lastekirjanduse elujõulisus – igal aastal ilmub umbes 800 lasteraamatut, millest ligikaudu veerand on kodumaised originaalteosed – ning tugev lugemiskultuur (mida peegeldavad ka head tulemused PISA testides) loovad soodsa pinnase kvaliteetse ja omanäolise lastekirjanduse tekkeks. Rahvusvahelised raamatumessid on olulised platvormid, kus eesti autorid ja illustraatorid saavad oma töid tutvustada ning leida tee maailma lugejateni.
Akadeemiline tugi ja kultuuridiplomaatia
Eesti kirjanduse tee maailma ei piirdu ainult raamatute tõlkimise ja kirjastamisega. Olulist rolli mängivad ka kirjandusteadlased, kes oma uurimistöö ja rahvusvahelise tegevusega aitavad eesti kirjandust kontekstualiseerida ja tutvustada. Nagu ilmneb intervjuust kirjandusteadlase Leena Kurvet-Käosaarega, tegelevad eesti teadlased aktiivselt rahvusvahelise koostööga, osalevad konverentsidel ja publitseerivad oma uurimusi inglise keeles, et eesti aines oleks laiemalt nähtav. Teemad nagu omaelulookirjutus, mälu- ja traumauuringud, biograafika ja soouuringud, mida Kurvet-Käosaar uurib, on rahvusvaheliselt relevantsed ning võimaldavad asetada eesti kirjanduse ja kultuuri laiemasse teoreetilisse ja võrdlevasse raamistikku, ühendades kohaliku kogemuse globaalsete akadeemiliste aruteludega. Professor Jüri Talveti rõhutatud seisukoht, et Eesti on alati olnud osa maailmakirjandusest, innustab nägema rahvuskirjandust mitte isoleerituna, vaid globaalse dialoogi osana. See akadeemiline tegevus on tihedalt seotud kultuuridiplomaatiaga, aidates luua sügavamat arusaamist eesti kirjanduse eripäradest ja väärtustest. Olulisteks kultuuridiplomaatia väljunditeks on ka suursündmused, nagu Balti riikide esiletõstmine Londoni raamatumessil 2018. aastal või Eesti aukülalise staatus Bologna lasteraamatumessil. Sellised fookusprogrammid pakuvad ainulaadse võimaluse koondatud tähelepanu all tutvustada eesti kirjandust, autoreid, illustraatoreid ja tõlkijaid rahvusvahelisele kirjastusmaailmale. Need on strateegilised sammud, mis aitavad luua kontakte, sõlmida tõlkelepinguid ning suurendada eesti kirjanduse nähtavust ja kättesaadavust maailmas, kinnitades, et Eesti kirjandust märgatakse ja väärtustatakse.
Kokkuvõte: milles seisneb Eesti kirjanduse eriline hääl?
Kokkuvõttes võib öelda, et eesti kirjanduse otsene mõju maailmakirjandusele globaalsete trendide kujundajana ei ole (veel) võrreldav suurte keelte kirjanduste omaga. Selle mõju on pigem kvalitatiivne, avaldudes eelkõige temaatilise rikkuse ja unikaalsete perspektiivide pakkumises. See ilmneb üksikute autorite ja teoste rahvusvahelises edus, eriti lastekirjanduse ja ajaloolisi traumasid käsitleva kirjanduse vallas, ning järjepidevas töös tõlgete ja rahvusvahelise koostöö edendamisel. Kuid milles siis seisneb see eriline väärtus? Vastus peitub selle unikaalses vaatenurgas. Eesti kirjandus kannab endas erilist ajaloolist kogemust, eriti 20. sajandi totalitaarsete režiimide ja nendest vabanemise lugusid, pakkudes sügavaid ja psühholoogiliselt tundlikke käsitlusi identiteedist, mälust, vastupanust ja inimese valikutest surve all (nagu Taska, Krossi ja Underi looming näitab). Samuti võib esile tuua teatud loodusläheduse ning kohati melanhoolse, kuid samas ka absurdihuumoriga vürtsitatud tooni. Need on teemad ja stiilid, mis rikastavad maailmakirjanduse mitmekesisust. Iga tõlgitud raamat, iga rahvusvahelisel areenil tunnustust leidnud autor või illustraator, iga akadeemiline artikkel, mis avab eesti kirjanduse tagamaid, on samm selle poole, et Eesti kirjanduse kaja maailmas muutuks valjemaks ja selgemaks. Tulevikupotentsiaali võib näha just nende unikaalsete ajalooliste ja kultuuriliste kogemuste edasises vahendamises, aga ka jätkuvas edus lastekirjanduses ja ehk ka omanäolise luule laiemas tutvustamises. See on käänuline, kuid lootusrikas teekond, millel väiksusest võib saada tugevus – võime pakkuda midagi ainulaadset ja sügavat globaalses kirjanduslikus vestluses.